IV konkurss
10 aastat hakkas vedaja lepingust täis saama. SLK oli valmis jätkama, valmis ka selleks, et täita juba teada tingimus tuua liinile uus, neljas laev. Riigi poolt oli väga tugev surve jõuda välja praamiühenduste riigistamiseni.
Oma mõju levinud riigistamismõttes oli Olav Miill, kes hakkas SLK kompanjonide selja taga laevu müüma. Kuigi kõigil partneritel oli lepinguga võetud kohustus laevu mitte müüa. Käis ka riigile laevu pakkumas ja nii marssisid ministeeriumi lauale ka laevade opereerimise konfidentsiaalsed andmed.
Kui riik sai aru, et üks praamiäri osanikke tõmbab teisi alt, oli selge, et see kokkulepe enam ei saa niisama edasi minna.
SLK oli ainus pakkuja ja oleks ka kohe võitja, aga ministerium viitas kahele puuduvale dokumendile – üks neist oli Miili puuduv allkiri kinnituselt, et operaator ja laevade omanikud on nõus andma riigile laevade eelisostu õiguse. Teise põhjusena ei sobinud komisjonile korraga seni kõigil konkurssidel sobinud panga garantii, et juhul kui pakkumine on edukas, rakendub garantii. Ministeerium soovis, et see ei oleks tinglik, aga pank ei saa sellist garantiid anda isegi kui tahaks.
Oma partnerid ei olnud ainsad, keda Miil alt vedas – tema
mahhinatsioonide osaks sai ka laevu finantseerinud Saksa pank. Miili tehinguga isegi kavatsuste faasis kaasa minnes eksis pank rängalt eetika ja kliendilepingu vastu. Tunnistas seda ja tegi piisavalt pingutusi eksimuse heastamiseks.
Esimene hankekonkursi voor kukkus läbi kahel põhjusel. Esiteks oli riigil juba päris selge plaan iga hinnaga hakate ise praamidega opereerima. Teiseks läks seniste laevade reeder riig juurde ja teatas, et tema laevu riigile üle ei anna. Olles eelnevalt ka riigile andnud andmeid laevanduse kohta, oli Miilil otsustav roll, et SLKga lepingut ei pikendatud.