SLK äripartnerid oma laevastiku ehitamiseks
Sajandivahetusel kutsus SLK kokku töögrupi – ca 20-30 inimest, sh kliendid, partnerid, kaptenid jt, et panna paika tegevuskava oma laevastiku asutamiseks. Seni oldi suutlikud ostma kasutatud laevu, aga reisijate vood kasvasid hüppeliselt ning tekkis plaan lasta ehitada spetsiaalse kerega konkreetselt väikesaarte ja mandri vaheliste ühenduste teenindamiseks.
Otsustati kaasata rahastamiseks strateegiline investor. Laevanduses on tavaks, et on laevaomanikud – reederid, kes teenivad laevade välja rentimisest ja on operaatorid ja tellijad, kes ise laevu ei oma, vaid rendivad neid reederitelt. Sisuliselt on täpselt sama seis kui auto liisimisega. SLK ei pidanud vajalikuks ka riskide hajutamise mõttes hakata ise laevastiku omanikuks.
Lepng riigiga nägi ette ühe uue laeva liinile toomist. Rahalises mõttes oleks nõutud tinigmustele vastava laeva toomine tähendanud SLK-le rahas suplemist, sest oleks tulnud teha oluliselt rohkem reise, mis oleks läinud eraldi tasu alla. UUed laevad olid igaüks pea topelt suured sellega, mis lepingus nõutud ning riigi jaoks läks teenus selle võrra odavamaks.
Kuivõrd finantseerimine jõudis päevakorda 2006-2007, läks keerulisemaks ka kapitlai leidmine pankadest, sest 2008 kui laevastiku ehitamiseks oli reaalselt raha vaja välja käia, olid kõik rahakotid sisuliselt suletud.
Algselt oli finantseerimiseks kolm partnerit – Arti Arakas, Richard Tomingas ja Hillar-Peeter Luitsalu, ehk ARCO Vara omanikud ja juhid. Kui Toomas Tool ostis Arco Vara ja tekkis konflikt Tomingasega (link: https://www.aripaev.ee/uudised/2009/11/16/tool-uritas-arco-vara-jouvotetega-ule-votta), kukkus ARco Vara aktsia ning partneritel tekkis probleeme oma kohustuste täitmisega.
SLK-l oli kolm varianti – lõpetada laevadeprojekt, leida uued investorid või leppida Tomingase pakutud variandiga, milleks oli tema poolt välja pakutud uued investorid. Lepingud uute laevade ostmiseks sõlmiti 2007 ja oli tehtud uute laevade ostmiseks ka eismesd maksed 4x 4,4 miljonit eurot. Teise maksega tekkis Tomingasel juba probleeme ja investeeringut rahastanud Norra pank käis kohapeal asja uurimas.
Esialgne tootlus finantseerijale oli 7%, hiljem selgus, et Tomingas oli uutele invstoritele – Miilile ja Vichmannile lubanud olulselt suuremat tootlust, ligi paarkümmend protsenti. Kuna selline tootlikkust oli võimatu pakkuda, Vichmann lahkus.
Kokku läks laevastik küll pisut kallimaks, aga oli ökonoomsem, mahukam ja pealegi oli lepinguga ette antud laevadele maksimaalne pikkus olemasolevate kaide mõõtude järgi.