SLK finantseerimine
Järgmist 10aastast perioodi mandri-suursaarteühenduse korraldamises silmas pidades otsustas SLK Nõukogu soetada oma alused. Just sellised nagu nendele liinidele vaja.
Nii hakati ringi vaatama võimalike rahastajate otsingutel. Silma jäi paar varianti, neist mindi edasi Arco Varaga.
SLK asutaja Holostov Kinnisvara oli Arco vara klient. Tollal otsustas Arco minna börsile ja oli plaan paigutada vaba raha laevandusse. ARCO pidi olema rahastaja, tegelema finantsidega ja olema 7%-lise tasuga, SLK opereerib. Arco pidi käima välja 18,4 miljonit. IPO oli miljard. Seega summa täiesti ok.
Ühel hetkel küsisid Arco juhid, kas saaksid osaleda isikutena isiklikult, et väga ilus projekt. See oli ilmselt Leedo viga, et jäi selle ühe võimaluse peale.
Igaüks pidi panema 4,6 miljonit aastas ja esimene makse jõuti ka ära teha. Siis läksid Arco juhid tülli. VÕtsid pangast laenu aktsiate tagatisel ja panid raha laevafirmasse, kuigi alguses oli juttu, et IPO rahaga toimub rahastamine.
Kui hakaksid omavahel tülitsema ja tuli kriis, hakkas aktsia hind kukkuma. Hakkasid salaja raha juurde otsima ja otsisid kahtlastest kohtadest. Aasta hiljem ilmusid Tomingase selja tagant Miil ja Vichmann. Pikk ja avalikult keeruline tüöi Arco vara ümber, mille tulemusena said SLK opereeritavate laevade reederiteks Miilile ja TOmingasele kuuluvad ettevõtted.
Miil ja Tomingas läksid omavahel raksu ja lõpuks jäigi Miil, kellele maksis SLK sisuliselt dotatsioonist 8 aastaga 86 miljonit. Laevade kogumaksumus oli kokku ca 90 miljonit.